Püügiviisid ja -vahendid

Traalpüük
Püük nakkepüünistega
Noodapüük
Jadaõngepüük
Mõrrapüük
Kastmõrrapüük

 

Traalpüük

VIDEO: Traalpüük.

Traalpüügil kasutatakse kalaparvede otsimisel ja traali juhtimisel kajaloodi, noodasondi või hüdrolokaatori abi. Kõik need seadmed töötavad ultraheli alusel: mõõdetakse laevalt välja saadetud ja kalaparvelt tagasi peegeldunud ultrahelisignaali leviku aega. Traalpüügi efektiivsus suurenes mitmekordselt GPS-seadmete ilmumisega, sest laev suudab avastatud kalaparvi leida kergemini.

Põhja traalimisel kasutatakse teadaolevaid trasse, sest uute trasside katsetamisel on oht lõhkuda püünis põhjal paiknevate vrakkide, rahnude jms taha takerdumisel. Püünise veeskamist alustatakse vaiksel käigul, liikudes või triivides alla tuult. Püünis keritakse osaliselt traaltrumlilt maha, traali pära punt heidetakse vette ning vaiksel käigul edasi liikudes (poorditraalimise puhul ringikujuliselt) keritakse püünis trumlilt maha.

Püünise mahakerimise käigus kinnitatakse elektroonilised andurid (edastavad informatsiooni traali suu avatusest, pära täituvusest, traali paiknemise sügavusest) ja taglastuselemendid (õõnesujukid, raskused). Traal lastakse vette, traaltrumlilt maha keritud kaablite otsad ühendatakse laevapäras rippuvate traallaudade külge, mille küljest jooksevad traalvintsile vaierid. Traalvintsilt vaiereid järgi andes lastakse traallauad vette. Kui traal on koos laudadega vees, suurendatakse aluse kiirust ja antakse vaiereid järele. Kui vaierid on piisavalt välja antud, vähendatakse kiirus traalimiskiiruseni.

Kaksiktraalimise korral laseb üks laevadest püünise traaltrumlilt vette, seejärel viiakse kaabel teisele laevale, kus see kinnitatakse traalvintsilt maha jooksva vaieri otsa. Traali sissevõtmine käib vastupidises järjekorras. Kõigepealt vähendatakse aluse kiirust ja hakatakse vaiereid traalvintsile kerima. Kui traallauad on kinnitatud laeva pärasse, ühendatakse püünis traaltrumlile. Kui püünis on jõudnud veepinnale, seiskab kapten sõukruvi ja ahtertraalerid tõmbavad traali koos saagiga ahtri rampi mööda pardale. Poorditraalimisel tõstetakse traal pardale üle poordi.

Erinevad traalpüügi viisid

Pelaagiline traalpüük on pelaagilise eluviisiga kalade püügiks. Kui põhjatraalnoot liigub edasi kontaktis mere põhjaga, siis pelaagilise traalnoodaga on võimalik püüda põhjast kõrgemal, vahepealsetes veekihtides. Peamine taglastuselement, mille järgi saab põhja- ja pelaagilisel traalnoodal vahet teha, on grunttropp. Pelaagilisel traalnoodal puudub vajadus grunttropi järele, kuna püünist ei veeta edasi kontaktis veekogu põhjaga. Joonisel on näha kaablitele kinnituvad raskused, mis hoiavad traalnooda suu vertikaalsuunal avatud.

Traalpuuk

Pelaagiline traalnoot
Allikas: Wikipedia

Kaksiktraalimise puhul veavad püünist edasi kaks alust, kusjuures kumbki vaier on kinnitatud eraldi alusele. Sellise püügiviisi puhul ei ole tarvidust traallaudade järele, kuna püünis hoitakse horisontaalsuunal avatuna õigel kaugusel olevate aluste abil.

Kaksiktraal

Kaksiktraalimine
Allikas: Wikipedia

Põhjatraalnoot on horisontaalsuunaliselt venitatud, kuna oluline on läbi püüda võimalikult laialdane põhjalähedane veekiht. Püünisega püügil liiguvad traallauad ja püünise alumise selise külge kinnituv grunttropp mööda veekogu põhja.

Eestis kasutatakse ka agarikutragi, mis on jäiga karkassiga traalpüünis. Seda veetakse mööda veekogu põhja eesmärgiga koguda agarikku. Agarikupüüki teostatakse Eestis peamiselt Saare- ja Hiiumaa ümbruses.

Mujal maailmas on kasutusel ka piimtraalid, mille suu on rakendatud jäigale poomile. Sellise püünise puhul ei ole vaja traallaudu kasutada.

 

Püük nakkepüünistega

VIDEO: Võrgupüük.

Nakkepüünistega püük on maailmas väga laialdaselt levinud. Nii nagu jadaõngepüügil, ei ole ka nakkevõrguga püügil vaja suure mootorivõimsusega alust. Seega ei ole vaja teha püügiga alustamisel suurt investeeringut, samuti on võimalik kokku hoida küttekuludelt.

Rannikulähedases vees on võimalik väikeses mahus püüda ka aerupaadiga. Suuremahulisel võrgupüügil kasutatakse võrkude käitlemisel võrgumasinaid, mis võimaldavad pikemaid võrgujadasid ja kalapüüki sügavamast veest ning teevad töö füüsiliselt kergemaks. On ka lihtsama ehitusega ja odavaid seadmeid, mida saab kasutada väiksema mahuga püügil.

Seisevvõrgupüük

Püügipiirkonna ettevalmistamine

Seisevvõrk tuleb paigutada risti kala liikumise teega. Üldiselt liiguvad kalad mööda samasügavusjoont, seega ei tohiks võrk olla paraleelselt sügavusjoonega. Vastavalt oludele valitakse võrgujada pikkus. Võimalusel oleks otstarbekas trass läbi tragida, et eemaldada kõik kõrvaline (taimed, risu, ujuvad esemed), mis võivad võrke lõhkuda või takistada neid korralikult põhjale vajumast. Määrata tuleb, milline võrgujada ots on kaldale lähemal ja milline kaugemal. Merepoolsesse otsa pannakse kahe lipuga ja kaldapoolsesse otsa ühe lipuga tähis.

Võrkude ettevalmistamine

Sobiva silmasuurusega võrgud tuleb omavahel ühendada vajaliku pikkusega jadasse. Ettevalmistusprotsess sõltub kasutatava püünise tüübist: keskvees, pinnal või põhjas paiknev püünis. Võrkudele, mis paiknevad põhjast kõrgemal, tuleb lisaks seadistada poinöörid, poid ja lisaraskused, mis hoiavad püünise soovitud sügavusel. (L. Liimand 2012.)

Tähistuspoide nööride pikkus peaks olema varuga, et võimalikud hoovused neid vee alla ei tõmbaks. Piisav pikkusvaru on pooleteisekordne püügikoha sügavus.

Ankrute valimisel tuleb arvestada hoovuste olemasolu ja kiirusega, püüniste võrgulina pinna ja silma suurusega ning põhja struktuuriga. Üldiselt jääb ankru mass 2–5 kg vahele. Jadasse seotud, ankru ja poinööridega varustatud võrgud paigutatakse paati viisil, et kõik liinid jääksid võrke laskva kaluri ja poordi vahele. Tugevate hoovuste või pika võrgujada puhul kasutatakse lisaks otsaankrutele ka täiendavaid ankruid jada sees. (L. Liimand 2012.)

Võrkude püügile asetamine

Seisevvõrgu püügile asetamine algab ankru haakimisega põhja. Võrgud lastakse vette allatuult liikudes, et tuul ei kannaks alust püünisele. Kui ankur ja otsapoi on vees, antakse vaikne käik edasi ja lastakse püünisel üle poordi või ahtri vette joosta. Juhul, kui püünis on ülemist selist pidi nagile koilatud, võib juba alumise selise vette heita ja edasi liikudes nagilt ülemist selist järele anda. Viimasena lastakse sisse otsaankur ja poi. Otsaankur tõmmatakse pingule poinöörist.

Tavaliselt jäetakse võrgud püügile ööseks, kuid võimalik, et vahel ka pikemaks ajaks. Püügile jätmise aeg sõltub kalarohkusest ja püügioludest. Suvel, kui vesi on soe, hukkub ja rikneb kala võrgus kiiremini kui talvisel ajal, seepärast välditakse võrkude sees hoidmist päikselisel ajal.

Pikemate jadade ja suurte sügavuste puhul kasutatakse võrgupüügil mehhanisme, mis muudavad töö füüsiliselt kergemaks.

Saagi nõudmine, võrkude väljavõtmine

Võrgud võetakse välja vastupidiselt sisselaskmisele – liikudes vastu tuult, et tuul ei saaks alust püünise peale kanda. Võrk tuleb paati võtta samas järjekorras nagu see lasti sisse: alustades ja lõpetades poist ning ankrust (mis pannakse paadis ettenähtud kohale koos kokku koilatud ankru- ja poiliinidega). Kogu püünis lapatakse „klaarilt“ paati.

Eestis kasutatakse püügil järgmisi mooduseid:

- Külma veega, kui kala on vähe ja püüki kavatsetakse samas kohas jätkata, ei võeta võrku välja, vaid lapatakse vaiksel käigul paadi poordil läbi. Kalade väljavõtmiseks seisatakse paat momendiks ja lapatakse vajalik võrguosa üles. Kui nõudmise käigus on jada lõtvunud, saab selle otsapoi liinist ankrut pingutades taas sirgeks tõmmata.

- Väikeses paadis, kus ruumi napib, ei ole mõtet alusel kala võrkudest välja harutada, vaid tasasel käigul liikudes lapatakse püünise ülemine selis võrdsete rõngaste kaupa nagile (nagi jääb rakendusniidi ja selise vahele). Kui jada on lõpuni nagile lükatud, tõstetakse tekkinud punt korraga paati. Selliselt moodustunud pundist on kergelt nakkunud kalal keerulisem välja pääseda. Võrgunagidele koilatud püünised oleks soovitatav panna kottidesse, nagid jätta kotisuust välja rippuma. Kalad võetakse võrgust välja kaldal.

- Suurematel paatidel/laevadel kasutatakse võrgupüügil mehhanisme. Mehhanismide valik sõltub kasutatavate võrkude liigist, arvust ja püügikoha sügavusest. Näiteks turska püütakse nakkevõrkudega üle 50 meetri sügavusest veest, mistõttu saagiga võrgud muutuvad väga raskeks ning sellest tuleneb vajadus võimsata võrgutõstemasinate järele.

Masinast tulev võrk langeb läbi kinnitusrõnga pidevalt konteinerisse (kotti) ja kala, mida ei jõuta kohe välja võtta, jäetakse rippuma üle koti serva. Jada lõppedes võetakse kott kinnitusrõngalt maha, võrguain seotakse kotisuus oleva aasa külge ja kotisuu kinni. Nüüd on aega üksikud võrku jäänud kalad välja harutada. (L. Liimand 2012.)

Võrkude hooldamine

Püüniste hooldamiseks on soovitatav rajada spetsiaalne koht, kus on katus pea kohal, pestavad (kahhelplaatidega) seinad ja põrand ning kus on tagatud reovee äravool. Püüniste püügivõime säilitamiseks tuleb need hoolikalt mudast ja vetikatest puhastada. Pesemiseks kasutatakse tihti survepesurit.

Võrkude lappamiseks võib kasutada paari meetri kõrgusel paiknevat 15–20 mm läbimõõduga terasest toru, millele pisretakse koilatud seliserõngad. Torule riputatud püünisest on mugav kala ja prahti välja võtta ja püünist ka survepesuriga puhastada. Püüniseid hoitakse puhastatult pimedas ruumis. (L. Liimand 2012.)

Tuulehaugi püük

Eesti rannakalanduses on levinud seisevvõrgupüük põhjale asetatud püünistega, kuid seoses sellega, et tuulehaugi püük on lubatud nakkevõrkudega, on põhjust proovida ka kõrgemates kihtides paiknevaid püüniseid.

Rannikumeres on lubatud tuulehaugi püüda 1. maist kuni 30 juunini peenesilmalise nakkevõrguga. Nakkevõrgu silmasuurus on 34–50 mm. Mere põhja ja nakkevõrgu vahele peab jääma minimaalselt 1,2 meetrit vaba vett ja püük peab toimuma vähemalt kolme meetri sügavuses vees.

Püük jääkatte alt

VIDEO: Jääalune võrgupüük.

Võrguga püütakse ka jääkatte alt. Selleks puuritakse püünise püügile asetamise trassile augud. Lati abil aetakse nöör ühest august järgmiseni, kuni nöör on veetud kogu trassi ulatuses jää alt läbi. Nööri abil tõmmatakse võrk jää alla. Nööri jää alla vedamiseks on olemas ka spetsiaalne seade, mis liigub vee all ratastega vastu jääkatet. Seadme kasutamise puhul piisab vaid kahest jäässe tehtud august trassi mõlemas otsas.

Püüki on võimalik samas kohas jätkata, kui püünist välja võttes tõmmata koos püünisega jää alt läbi pikk nöör, mille abil saab pärast kalade välja harutamist võrgu taas jää alla tõmmata. Jäässe aukude tegemiseks kasutatakse jääpuure (käsi ja mootoriga), spetsiaalseid jääsaage, mootorsaagi, tuura, kirvest jne.

Harveli

Soomlaste härveli – kaadervärk – nööri vee alla vedamisel.
Allikas: Wikipedia

Triivvõrgupüük

Triivvõrgupüügil kasutatakse vertikaalselt veesambas paiknevaid veekogu põhja ankurdamata võrke. Sellisesse vees lõdvalt paiknevasse triivvõrku mässib kala end sisse. Üldiselt püütakse sellisel viisil pelaagilise eluviisiga parvekalu.

Triivvõrgupüük on suhteliselt ökonoomne, kuna püünised on võimalik püügile asetada ka väikese võimsusega aluselt. See võimaldab kokku hoida kütuselt, kuid seejuures võib saak olla püügikorra kohta suur. Triivvõrgupüük on maailmas leidnud palju vastuseisu, seda peamiselt seepärast, et võrku satuvad ka veelinnud, kilpkonnad, haid, delfiinid, vaalad ja muud veeimetajad.

Aktiivsed nakkepüünised

Kuigi püüvõrk on Eesti kalapüügiseaduses kirjas kurnpüünisena, on tegelikult tegu aktiivse nakkepüünisega, mille püügipõhimõte seisneb kala nakkumises ja takerdumises püünisesse või kiilumises selle silma, mitte kala välja kurnamises veest.

Püüvõrguga püügil haagitakse kõigepealt veekogu põhja ankur, seejärel antakse alusele vaikne käik ja lastakse püünis mööda sirget trajektoori vette. Püüvõrgu ankurdatud otsast saab keskpunkt, mille ümber laev hakkab püüvõrku vedama.

Puuvork

Jaapanis kasutatav püüvõrk (abar)
Allikas: Wikipedia

 

Noodapüük

Seinnoodapüük

Seinnoot heidetakse liikuvalt laevalt vette ringikujuliselt, piirates sellisel viisil kalaparve sisse. Seinnooda võib suurelt laevalt välja vedada ka väiksem abilaev. Noodaheitet tuleb alustada vastutuult. Nii jääb laev triivi noodast allatuult ja ei triivi kokkuveetavale noodale sisse.

Nooda alumine selis veetakse kokkuveotrossi abil kokku, noota hakatakse ühest otsast sisse tõmbama ja korrapäraselt noodakasti laduma, ülemine ja alumine selis eraldi. Kuna ülemine selise hunnik, mis on varustatud suurte vahtplastist ujukitega, kipub jääma väga kohevaks, laotakse selle ümbermineku vältimiseks sellele hiljem väljavõetud linaosa peale. Noota veest pardale tõstes koguneb kala poordi kõrvale nooda nõudmisalale, kust saak kapleri või kalapumba abil laevale ammutatakse.

16-Seinnoot

L.Liimand 2012

Põhjanoodapüük

VIDEO: Põhjanoot.

Põhjanooda põhimõtteline püügiskeem.

POHJANOODAPUUK

Allikas: Wikipedia

1. Püügikohale jõudes heidetakse ankur, püünis veetakse välja sellises järjekorras: kannaköis, tiib-pära-tiib ja veoköis. Laev liigub tagasi alguspunkti ja kinnitub ankrule.
2. Vintsiga tõmmatakse veo- ja kannaköis korraga sisse. Selliselt püütakse püünisega ümberpiiratud ala läbi.
3. Nooda kalakott tühjendatakse üle laeva poordi.

Lestanoot ja mutnik

VIDEO: Mutnikupüük.

Põhjanoodapüügil on Eestis levinud kahte liiki püünised: Peipsi järvel koha ja ahvena püügiks kasutatav mutnik (tuleneb venekeelsest sõnast мутить) ning meres liivasel kivideta põhjal kasutatav lestanoot.

Püügi põhimõte on mõlemal sarnane. Põhjast pinnani mitteulatuv sümmeetriline püünis heidetakse kolmnurkselt või ringikujuliselt veekogu põhja (pära jääb kaare keskossa) ja veetakse välja ankurdatud paadile mõlemast tiivast üheaegselt. Pära, kuhu koguneb kala, ning suhteliselt lühikesed tiivad on valmistatud noodalinast, mis peab püügisuuruses kala kinni, väiksemad aga pääsevad läbi silma välja.

Nooda avamiseks on tiibasid, pära ja suud ümbritsevad selised varustatud ujukite ja raskustega. Pikkadeks veoköiteks kasutatakse lestapüügil jämedat (käevarrejämedusega) pehmet köit, Peipsil aga lappesse veetud noodalinapunti, mis on iga 5–6 m järel nööriga kokku seotud. Sellist veoköit mudasel põhjal vedades tekib sellel kohale mudapilv nagu kardin.

Selliste kahelt poolt lähenevate kardinatega hirmutatakse kala kitsasse koridori, mis siis võrkosaga läbi traalitakse. Viletsa nähtavusega sogases vees satub kala tiibade vahele ja sealt edasi kalakotti. Ka lestapüügil vajub raske veoköis põhja ja tõstab liikumisel üles põhjamuda.

Püügiprotsess toimub järgmiselt. Põhjanoot laotakse sassimineku vältimiseks noodakasti väga korrapäraselt koilates alates nn jooksuköiest. Seejärel laotakse kasti võrkosa, tiib- pära-tiib, ülemine- ja alumine selis eraldi ja lõpuks teine nn kannaköis, mille külge on seotud suur ankur. Vintsi täiel veojõul töötades hoiab ankur paati paigal.

Püügikohal heidetakse esmalt vette ankur ja seejärel alustatakse kannaköie veeskamist. Paat teeb suure kaare, et haarata noodaga võimalikult suur ala. Võrkosa heitmisel liigub paat sirgjoones ja jooksuköie veeskamisel tuleb kaarega ankru juurde tagasi.

Siin pannakse paat vees olevale ankrule veoköite sissevõtmise vastasküljest. Jooksu- ja kannaköis viiakse läbi eraldi paiknevate sissevõturullikute vintsi friktsioontrumlitele. Vintsi jõul võetakse üheaegselt sisse nii jooksu- kui ka kannaköis ja koilatakse korrapäraselt.

Enne järgmise noodaheite tegemist tuleb jooksuköis ümber koilata või koilatud püünise punt ümber keerata, et püünise saaks jällegi samas järjekorras (kannaköis, tiib-pära-tiib, jooksuköis) vette lasta. Tiibade veest väljatulekul tuleb võrkosa sissevõtmiseks noot juhtrullikutest välja võtta. Nooda kalakoti tühjendamine toimub üle paadi poordi.

Tavaliselt tehakse järgmine noodaheide ristikheinalehe kujuliselt, ankrut vahepeal välja võtmata. Tehakse kuni 4 heidet. (T. Orgusaar, 2014.)

VIDEO: Kalda-veonoot.

 

Jadaõngepüük

VIDEO: Õngejada.

Jadaõngepüügil tuleb püünis valida/ehitada vastavalt soovitud saagile ja püügipiirkonnale. Eesti tingimustes kasutatakse peamiselt põhjal või põhjalähedastes kihtides paiknevaid õngejadasid.

Jadaõnge ettevalmistus püügiks

Kui püük ei toimu põhjajadaga, tuleb püügiks ette valmistada ühtlase pikkusega ujukite kinnitusnöörid või raskuste riputusnöörid, et tagada jada paiknemine soovitud sügavusel vees.

Ettevalmistustööd esmakordse püügile mineku eel:

- õngekonksude valik vastavalt püütavale kalaliigile,
– õngede kinnitamine lipsude külge ja lipsude kinnitamine õngeliinile,
– õngeliini ladumine või ümberladumine hoidlasse,
– poiliinide pikkuse kontroll (vastavus sügavusega).

Ettevalmistustööd korduvale püügile mineku eel:

- õngeliini ülevaatus, mille käigus on mõistlik üle tõsta kõik konksud ja veenduda, et lipsud ja nende vaheline liin oleks samas järjekorras nagu püünise vettelaskmisel;
– õngede söötmine, mille käigus haagitakse igale konksule sööt. Mõnedel juhtudel söödetakse õngi vahetult enne õngede sisselaskmist;
– õngejada ladumine hoidlasse, milleks võib olla latt, kassett, rest, korv vms. Oluline on, et hoidla mahutaks kogu püünisesektsiooni ja väldiks jada sassiminekut;
– ankrute ja poide valmisseadmine õngeliini kinnitamiseks.

(T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)

Õngede sisselaskmine

Ankurdatud õngejada lastakse sisse samuti nagu seisevvõrguga püügi korral. Kõigepealt haagitakse põhja otsaankur, seejärel lastakse vette otsapoi ning vaikse käiguga edasi liikudes õngejada, hoides pealiini nõrgalt pinges. Kuna teravad õngekonksud on käsitlemisel ohtlikud, tuleb nende heitmisel liikuvalt aluselt täita rangelt ohutusnõudeid:

- õngejada käiguga sisselaskmisel peab laevajuhil olema võimalus hästi jälgida õngede söödastamise ja vettelaskmise tsooni ja seal toimuvat tegevust;

- õngi laskev kalur või kalurid ei tohi asuda pingestatud lipsudega õngekonksude väljajooksu tsoonis;

- väljaveetavast pingestatud lipsust ei tohi käega kinni hoida;

- söödetud õngekonksudega lipsud peavad enne väljavedamise hetke olema „klaarid“, püügiskeem peab vältima vajaduse nende käsitamiseks;

- soovitav on kasutada skeemi, kus õngi söödetakse eelnevalt või vähemalt mõned konksud söödetakse ette enne nende üle poordi minekut;

- jada heitmise kiirus tuleb valida selline, et paadi inertsi oleks võimalik küllalt kiirelt kustutada, see väldiks õngeliini rebestamise.

(T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)

Õngede väljavõtmine ja kala otsast võtmine

Õngede püügil hoidmise aeg ei ole tavaliselt pikem kui ööpäev. Kuna enamikul liikidel on neeluaeg hommikusel ja õhtusel ajal, on välja kujunenud tava panna õnged püügile õhtul ja võtta välja hommikul.

Rannapüügil püütakse madalast veest tavaliselt lühikeste õngejadadega, mis võetakse välja käsitsi. Sellisel juhul võetakse kala kohe konksu otsast ära ja pannakse kasti, sest rabelev kala võib liini sassi ajada. Nõrgalt haakunud kala tuleks paati tõsta kahvaga.

Püünise väljavõtmist alustatakse otsapoist ja ankrust. Vaikse käiguga piki jada edasi liikudes võetakse välja kogu püünis. Ka siin tuleks jälgida tuule suunda ja alustada tuulealusest otsast, et tuul paati jadale peale ei kannaks. Jada peale kandudes võib püünis paadi vinti sattuda, samuti võivad vastu paati hõõrduvad kalad õnge otsast pääseda.

Suuremate õngejadade käsitlemiseks kasutatakse mehhanisme. Levinud on hüdroajamiga masinad, mille tööorganiks on kiilsoonega seib. Seibi haardesektoris kiilub õngeliin kiilsoonde ja hõõrdejõu toimel veetakse jada veest välja. Piisava hõõrdejõu tekkimiseks peab liini tõmbama kiilseibile tunduvalt väiksema jõuga kui jada veest välja tõmmates.

Enne kiilseibi jookseb liin läbi poordile kinnitatud kolme rullikuga suunaja (üks horisontaalne ja kaks vertikaalset rullikut). Lipsud suunab vastav seade seibist eemale, lauale või juhtlatile, kust kalur selle ettenähtud kohale üle tõstab. Konksude väljavõtmiseks on mitmeid abivahendeid. Ühena kasutatakse kiilseibi ees kitsast resti, millest kala läbi ei mahu ja liini edasiliikumisel rebitakse konks kala suust välja. (T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)

Ohutusnõudeid õngede väljavõtmisel:

- õngejada käiguga väljavõtmisel peab laevajuhil olema võimalus hästi jälgida õngede sissevõtmise tsooni ja seal toimuvat tegevust;

- pingestatud lipsu ei tohi haarata käega;

- seisatud masina taaskäivitamisel tuleb sellest teavitada teisi väljavõtul kaasatud kalureid;

- paadi kiirus tuleb valida selline, et selle inertsi saaks küllalt kiiresti kustutada, see väldiks õngeliini peale sõitmise;

- liini ladumisel hoidlasse peab kalur olema ohutus tsoonis.

Õngejada korrastamine pärast püüki

Õngejada väljavõtmisel on oluline vältida jada sassiminekut. Selle töö muudab lihtsamaks korralik hoidla. Õngekonksud tuleb kinnitada hoidla pesadesse järjekorras, lipsud ja liin peavad jääma „klaarilt“. Kui jada on asetatud hoidlasse, tuleks konksud söödajäänustest puhastada enne, kui söödajäägid on jõudnud ära kuivada. Pärast püüki võiks jadaõng hoidlas korralikult ära kuivada.

 

Mõrrapüük

VIDEO: Mõrrapüük.

Mõrra valik lähtub:

- püütavate kalaliikide käitumisest;
– püütavate kalaliikide eeskirjaga lubatavast töönduslikust pikkusest ja piirangutest silmasuurusele;
– püütavate kalaliikide migratsioonist;
– püügirajooni iseärasustest (põhjareljeef ja -struktuur, põhja sügavus ja selle langus mõrra asetuse kohas);
– võimalikest tormihoovustest veekogus; – mõrda teenindavate kalurite arvust; – ujuvahendi tehnilistest võimalustest.

(T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)

Püügipiirkonna ettevalmistamine

Püügipiirkonna ettevalmistamise käigus tuleb koguda võimalikult palju informatsiooni põhja kohta kas seda läbi tragides või võimaluse korral visuaalse vaatluse teel. Tragimisel võib kasutada ühest otsast ankurdatud nööri, mida veetakse ringikujuliselt. Selline tegevus aitab vältida püünist lõhkuvat risu ja takistusi ning püünist paremini püügipiirkonnaga sobitada.

Mõrra ettevalmistamine

Mõrra ettevalmistamisel lapatakse läbi kõik mõrra osad ja parandatakse augud, kulunud rakendused ja taglastused, sest ka ladustamise ajal võivad püünised saada kahjustatud. Näiteks juhul, kui mõni kala on jäänud püünisesse ja närilised on selle kättesaamiseks närinud ennast läbi noodalina.

Mõrra püügile asetamine

Püünis lapatakse paati püügile asetamise järjekorrale vastupidiselt. Paadi põhja jääb mõrrakere, seejärel tiivad ning viimaks juhtaed. Suuremate mõrdade puhul paigututakse ankrud või vaiad teise paati.

Mõrd asetatakse püügile olenevalt suurusest kas ühest või kahest paadist. Püügile asetatud mõrd riputatakse põhja löödud vaiade külge või kinnitatakse ankrutega. Mõrra püügile asetamist alustatakse ankru haakimisega põhja, sellele järgneb juhtaia laskmine vette. Pärast juhtaeda lastakse vette kariaia moodustavad tiivad ning mõrrakere. Mõrrakere otsast tulev ankur tõmmatakse pingule, et oleks võimalik tiibade ankrud välja vedada. Kui mõrd on vees, pingutatakse paadile käiku andes ankruid poiliinist.

Vaiadele kinnitatud mõrd asetatakse vette samas järjekorras (juhtaed, tiivad, pära), kuid ankrute asemel lüüakse veekogu põhja vaiad ja püünis riputatakse nende vahele. Ankruliinid kinnitatakse kas alumise või ülemise selise külge. Ülemise selise kinnitamisel tuleb arvestada, et ujukitega tasakaalustatakse ka ankruliinis hoovusest tekitatud takistusjõu uputav toime. Selleks lisatakse ankruliini ühenduskohale lisaujuk, milleks tavaliselt kasutatakse plastkanistreid.

Kala väljavõtmine mõrrast (mõrra nõudmine)

Kala väljavõtmiseks antakse järgi otsaankruga ühendatud pära otsaliin ja kalakoti tagumine ots tõstetakse paati. Seejärel seotakse lahti kalakoti sulgur ja kala tühjendatakse paati kas otse või läbi sorteerimiskasti. Pärast kala väljakallamist seotakse sulgur uuesti kinni, mõrrapära lastakse vette ja pingutatakse ankruliinid.

Mõrra püügilt äravõtmine

Mõrd võetakse välja sisselaskmisele vastupidises järjekorras. Kõigepealt vabastatakse vaiade või ankrute küljest mõrra kere ja kariaia võrkosa ning pärast seda lapatakse mõrd, tiivad ja ankrud ning poid paati.

Mõrra korrastamine ja ladustamine

Väljavõetud mõrd kuivatatakse ja puhastatakse kasvudest, mudast ning sinna nakkunud kaladest, sest mõrda jäänud kalad või kala jäänused loovad antisanitaarse keskkonna ja meelitavad ligi rotte, kes ei pea paljuks ennast kalani jõudmiseks läbi ladustatud mõrra närida.

Pärast kuivatamist (tavaliselt rannaluhal) vaadatakse mõrd üle, raputatakse välja tolmuks muutunud muda ja vetikad ning parandatakse augud, rebendid ja kulunud kohad. Mõrdu hoitakse mõrrakuuris hunnikutes, soovitavalt nii, et põranda ja mõrrahunniku vahel oleks õhuvahe (näiteks euroalusel).

Mõrrakeresid võib üles riputada ka vitsupidi kokkuseotult. Levinud on ka selline moodus, kus kevadpüügilt tulnud mõrrad ladustatakse alustele, kaetakse kilega ning lastakse mudal, vetikatel jms käärimise käigus laguneda. Nii võivad püünised olla ladustatud kuni järgmise püügikorrani.

 

Kastmõrrapüük

VIDEO: Kastmõrd.

Meil püütakse kastmõrraga peamiselt kevadel (aprillist juuli lõpuni) randa kudema tulevat räime. Loomus võib olla kümneid tonne päevas. Suure tootlikkuse juures on kastmõrrapüük üks ökonoomsemaid kalapüügiviise, sest kala püsib kastmõrra ruumikas päras elusana ja tema kvaliteet on väga hea.

Kastmõrra korrastamine, hoidmine ja püünise ning püügipiirkonna ettevalmistamine toimuvad analoogselt eespool kirjeldatud mõrrapüügile. Erinevused on kastmõrra nõudmisel ja püügile asetamisel.

Kastmõrra asetamine püügile

Püügile asetamiseks on tarvis kahte või suuremate püüniste puhul isegi kolme paati. Üks, kõige mahukam paat on mõrra suurpaat (nimetatakse ka kakuamipaat või transpordipaat), mille kanda jääb mõrd. Teised on lappajapaadid, mis võtavad pardale kõik muu (raamkarkassi, vaiad, ankrud, kinnitusköied).

Kastmõrdade püügile asetamisel kasutatakse peamiselt kolme viisi:

- jäigal raamkarkassil,
– pehmel raamistikul ja kombineeritult vaiadega,
– ainult ankrutega.

Jäiga raamistiku moodustavad veekogu põhja löödud vaiad, mille vahele on seotud köied/trossid. Vaiad kinnitatakse kahelt poolt ankrutega. Kui raamistik on üles seatud, kinnitatakse raami külge nooda juhttiib ja seejärel kariaed ning kalakast/id.

Rohkem on kasutusel kastmõrdade asetamine pehmele raamile. Sellisel juhul moodustavad karkassi ankrute vahele veetud trossid, mida hoiavad vee peal poid. Väiksemaid lõkspüüniseid asetatakse püügile ka ilma raamistikuta, sellisel juhul täidab viimase ülesannet ülemine selis.

Tuntavate hoovuste korral kinnitatakse lõks ka alt. Tugeva lainetusega piirkondades kinnitatakse alt ka juhtaed.

Kastmõrraga püütakse avamere madalikel ja rannalähedastel aladel. Rohkem on levinud kaldaäärne püügile asetamine, kus mõrra juhtaed jookseb risti kaldaga ja püünise kere jääb avavee poole. Tiiva pikkus erineb piirkonniti ja oleneb kala liikumistee laiusest.

On leitud, et juhtaia pikendamine ei pruugi alati loomust suurendada, kuna liiga pika juhtaia puhul võib kala tüdineda juhtaeda mööda ujumisest ja muuta suunda, sattumata üldse püünisesse. Kastmõrdu asetatakse püügile ka jadamisi: juhtaed, lõks, juhtaed ja jälle lõks. Madalikel pannakse kaks lõksu vastastikku mõlemasse juhtaia otsa. (T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)

Kastmõrra nõudmine

Mõrda nõutakse kahe paadiga – lappajapaadi ja suurpaadiga. Suurpaat kinnitub kalakasti lühemale küljele, lappajapaat sõidab üle selise kalakasti sisse ja tõstab pujuse üles, et vältida kala väljapääsemist, ja hakkab suurpaadile lähenema kalakasti vastastküljest, kastipõhja noodalina järkjärgult läbi lapates.

Selliselt koguneb kala suurpaadi küljele, kust see kapleri (suure kalakahva) või tõstepõllega suurpaati tõstetakse. Kui suurpaat on täis, jätkatakse kala valamist lappajapaati. Suure loomuse puhul käivad paadid nõudmas korduvalt. (T. Orgusaar, L. Liimand, 2013.)