Püügiaeg

Iga kalur peab arvestama püügiajaga ja olema kursis kehtivate keeluaegadega. (Vaata lisaks Kalapüügieeskirja kolmanda peatüki 1 jagu – Kalapüügi keeluajad ja keelualad – riigiteataja.ee )

Keeluaeg on kudevate kalade kaitseks, sest õnnestunud kudemine on heade kalavarude aluseks. Kalade kudemisaja algus on seotud vee temperatuuriga. Enamik Eesti kalu koeb aprilli ja augusti vahelisel ajal, kuid on ka erandeid, näiteks hilissügisel koevad merilõhe ja -forell, suisa talvine kudeja on luts. Räim koeb eri aegadel ja selle alusel eristatakse meil kevad- ja sügisräime.

Kudemisega kaasnevad mõnedel kalaliikidel kudemisränded. Mõned kalad, kes muidu paiknevad hajusalt, moodustavad kudemise ajaks tihedaid kogumeid. Seda on võimalik ära kasutada kalapüügil, loomulikult juhul, kui kudemise ajaks ei ole kehtestatud püügipiirangut. Lisaks kudemisrändele toimub veekogudes ka ööpäevane vertikaalne ränne.

Sellise liikumise taga on zooplankterid, kes päevasel ajal on sügavamates kihtides, kus on ohutum, päikesevalguse nõrgenedes liiguvad aga veekogu pindmistesse kihtidesse, kus on rohkem toitu (bakterid, vetikad), ning veedavad seal öö. Selline ränne mõjutab peamiselt avavees elavaid planktonisööjaid, kuid nendega koos liiguvad omakorda ka neile jahti pidavad röövkalad. Sellised ränded on meres omased kilule ja räimele, Peipsi järves rääbisele ja tindile. (E. Pihu 1987, 2006.)

Püügiajast sõltub püütava saagi kvaliteet. Vahetult pärast kudemist püütud kalad on oma lihasmassist ja toiteväärtusest olulise osa kaotanud. Väga palaval suvel püütud kalad hakkavad aga kiiremini riknema kui vastu talve püütud ja aktiivse toitumisperioodi seljataha jätnud kalad. Oma osa on ka kõrgel välistemperatuuril, mis võimaldab bakteritel kiiresti paljuneda. Oluline on veel seegi, et enamik kalu toituvad just suveperioodil väga intensiivselt. Sel ajal püütud kala sooled on täis seeditavat toitu, mis kala hukkudes kiirendab saagi riknemist.

Enamikul Eesti kaladel algab aktiivne toitumisperiood kevadel ja lõpeb sügisel, parim neeluaeg jääb suvele. Kõige ebasoodsam aeg on talv, mil madal temperatuur aeglustab kalade elutegevust. (E. Pihu, 2006.)

Igal liigil on oma ööpäevane toitumisrütm. Enamikul Eesti kalaliikidel on välja kujunenud hommikune ja õhtune neeluaeg, kuid on ka peamiselt ööpimeduses tegutsevaid liike, näiteks angerjas, koha ja luts. Paljud kalad veedavad keskpäeva ja öise aja puhkeasendis, kuna paigal püsides on neil suuremad võimalused jääda röövkaladele märkamatuks. (E. Pihu 1987.)