Õngpüünised

Õngpüüniste püügipõhimõte seisneb selles, et kala peibutatakse õngekonksule sinna kinnitatud sööda või muu peibutusvahendiga. Selle haaramisel kala haakub. Kalapüügieeskiri § 3 lg 1

Püünis paigutatakse arvatavale kala liikumise teele. Enamasti kasutatakse söödaks soovitud saagi naturaalset meelistoitu.

Käsiõnged on populaarsed harrastuskalurite seas, kutselised kalurid kasutavad õngejadasid.

Lubatud kalapüügivahendite loetelu ja kirjeldus:

Õngpüünised:

a) lihtkäsiõng,
b) käsiõng,
c) spinning,
d) vedel,
e) sikuti,
f) lendõng,
g) räimeõng,
h) põhjaõng,
i) und,
j) õngejada.

Kalapüügieeskiri § 3 lg 2

Õngejadad jaotatakse veekihis paiknemise järgi:

a) põhjaõngejada,
b) põhjalähedane õngejada,
c) pelaagiline õngejada,
d) pinnajada.

Ankurduse järgi jaotatakse õngejadad:

a) triivõngejada ehk ankurdamata õngejada,
b) ankurdatud õngejada.

Õngejada ehitus

Õngejada koosneb põhiliselt pealiinist, mille külge kinnituvad õngekonksudega lipsud. Kindla pikkusega lipsud paiknevad pealiinil ühesugusel vahekaugusel. Konksude arv, lipsude pikkus ja vahekaugus pealiinil sõltub püütavast liigist ja õngejada käitlemise mehhaniseerituse tasemest. Õngejada pikkus võib kõrge mehhaniseeritusega avamerepüügil ulatuda mõnekümnest meetrist kümnete kilomeetriteni.

Olenevalt püünise tüübist lisanduvad detailide hulka ujukid ja raskused, mis hoiavad püünise vajalikus veekihis, ja tähistuspoid ning ankrud. Püügile asetatud püüniseid tähistatakse selleks, et anda veeliiklejatele teada püüniste asukoht ja ka ise neid kergemini leida. Püünise omanikust ja püügiõigusest annab teada märgistus, mida võib panna tähisele või püünise selleks ettenähtud osale.

ONGEJADAEHITUS

L.Liimand 2012

A – märgistuslipp ehk tooder
B – ankruliin
C – ankur
D – pealiin
E – lips

Põhjaõngejadad on tavaliselt varustatud lühikeste lipsudega, mis kinnituvad liinile tihedalt. Sellise ehitusega jada on sobilik väheliikuva põhjase eluviisiga kalade püüdmiseks.

Pelaagiliste õngejadade puhul, mil saagiks on tavaliselt hajusates parvedes rändel olevad avaveekalad, kasutatakse harvalt paiknevaid pikki lipsusid.

ongejadad

L.Liimand 2012

a) põhjaõngejada,
b) põhjalähedane õngejada,
c) pelaagiline õngejada,
d) pinnajada.

Õngekonks ehk õng koosneb peast, säärest, kaarest, laubast ja kidaga teravikust. Pea abil kinnitatakse konks lipsu külge. Õngepäid tehakse rõnga- ja labidakujulisi või sälkudega varres. Õngekonks valitakse soovitud saagikalast ja kavandatud püügitehnikast lähtudes. Konksu suuruse kirjeldamiseks kasutatakse õngekonksu numbrit. Number iseloomustab õnge teraviku ja sääre vahelist kaugust millimeetrites. Õngekonksude valmistamisel kasutatud suure korrosioonikindlusega teras on suhteliselt jäik, kuid purunemise asemel paindub.

ONGEKONKS

L.Liimand 2012

A – säärepikkus,
B – sääre ja teraviku vaheline kaugus, kasutatakse ka konksu numbrina,
C – pea,
D – säär,
E – kidaga teravik,
F – laup.

Pealiini materjali valik sõltub püütavast kalast ( põhjase või pelaagilise eluviisiga) ja õngejada käsitlemise viisist (mehhaaniline või käsitisi). Katketugevus võiks olla võrdne või ületada suurima oodatud saagikala kümnekordse kaalu, kusjuures väga sügavale asetatud jadadel tuleb arvestada kogu põhjast poordini paikneva saagi kaaluga. Materjal tuleb valida võimalikult vähese venivusega, keerdumise vältimiseks oleks otstarbekas kasutada punutud nööri.

Lipsud valmistatakse enamasti mononiidist ja nende katketugevus peab vähemalt kaks korda ületama suurima oodatud saagikala maksimaalset kaalu. Lipsu pikkus sõltub püütavast kalaliigist ja püügiviisist, kuid kahe lipsu vaheline kaugus pealiinil peab ületama lipsu kahekordset pikkust, et vältida õngede omavahelist haakumist.

Mononiidist lipsud peavad kehvasti sõlme, seepärast tuleb nende sidumisel kasutada kinnijooksvaid sõlmesid. Lipsude kinnitamiseks pealiinile on erinevaid võimalusi. Lihtsaim on sõlmida pealiinile libisemiskindlad aasad, mille külge on võimalik lipsud siduda. Lipsude ja pealiini vahel oleks mõistlik kasutada pöörlaid. See aitab vältida lipsude keerdumist ümber liini. Pöörlad lükatakse liinile, kus need fikseeritakse mõlemal pool pöörlat libisemiskindlate sõlmedega. Kasutada võib ka karabiiniga varustatud pöörlaid, see võimaldab teha kiireid ühendusi lipsude ja pealiini vahel.

LipsudA

Allikas: Wikipedia

 

LipsudB

Allikas: Wikipedia

 

Märgistuslipud ehk toodrid.

Rannakaluril tuleb püünised tähistada vastavalt kalapüügieeskirjadele. Kalapüügieeskiri § 14 

Mujal riikides kasutatakse püüniste tähistamisel ka rahvusvahelist kardinaalmärkide süsteemi, mis näitab veeliiklejale ohu/takistuse paiknemist ilmakaarte järgi, andes kätte püünise paiknemise suuna.

Vaata – wikipedia.org